Arvustus: Krüptoraha roll tulevikuühiskonnas

Joonis - BitCoini hind läbi aja

Ligi 4 aastat tagasi tegelesin ka ise väikestviisi krüptoraha kaevandamisega. Teema tundus tol ajal väga põnev ja mis siin salata, on ka siiani. Mäletan hästi, kuidas tol ajal sai erinevaid videokaarti konfiguratsioone proovitud ja kuidas siis arvuti ööd ja päevad nurgas undas. Külalised käisid ja küsisid, et mis värk selle arvutiga on, et kas peabki sellist häält tegema. Ja siis kui vahel pikemaks ajaks sai kodunt ära mindud hakkasin muretsema, et äkki kaevamise programm hangub või siis hoopis arvuti hangub ja videokaardid jäävad maksimaalse koormuse all tööle ning arvuti kuumeneb üle ja arvuti sureb maha või veel hullem, kodu põleb maha. Olid huvitavad ajad. Elu oli põnevam, rohi oli rohelisem.

Jooniselt vaadates jääb minu kaevamiseperiood aega enne suurt bitcoini hinnatõusu aastal 2014. Kokkuvõttes teenisin oma elektriarve umbes kolmekordselt tasa. Kuigi kasum oleks võinud suurm olla, kui oleks mõistnud õige aja ära oodata.

Hiljuti hakkasin asja vastu taas huvi tundma ja hakkasin end teemaga taas veidi kurssi viima. Seoses sellega sai läbi loetud kursusekaaslaste poolt kirja pandud Krüptoraha roll tulevikuühiskonnas.

Kirjutatu oli suures plaanis hästi struktureeritud ja peamiselt kergesti jälgitav. Sisulise poole pealt sisaldas iga peatükk seda mida alapealkiri lubas. Kõige huvitavam lugemine oli "Krüptoraha tootmine ja kaevandamine". Eriti meeldis, kuidas blockchain'i tähendus oli eesti keeles lahti kirjutatud. Ning kaevandamise poole pealt see, kuidas kaevandamise süsteem toimib, et kaevurid üksteist petta ei saaks. Teine õnnestunum peatükk oli "Krüptoraha olemus ja turvalisus". Väga hästi oli kaetud turvalisuse pool ja seda just erinevate ohtude poole pealt, mis krüptoraha tulemisega seoses tekkinud on.

Negatiivse poole pealt tooks aga välja tekstis leiduvad kirjavead. Nende kogust oleks saanud kindlasti vähendada. Sellisel kujul jättis mulje, et töö oli kiirustades kirja pandud. Seda probleemi oleks olnud üsna kere vältida - töö mõtestatud läbilugemisega peale seda, kui kõik kirjas.

Lisaks tundus, et suur osa peatükkidest jäid veidi pinnapealseteks ja teemade kaetus, mida konkreetsest peatükist oodata võinuks jäi veidi ebaproportsionaalseks. Selles osas saab välja tuua peatüki "Kuidas hankida krüptoraha ja rahakotid", kus minu arust oleks võinud hankimise kohapealt välja tuua ka krüptoraha kaevandamise. Mis küll on ühes eelnevas peatükis põgusalt kaetud, aga sellest saanuks ka siin palju kasulikku infot jagada.

Kindlasti oleks väärinud ka suuremat kajastust, näiteks oma peatüki näol, krüptorahaga kauplemine. Oleks olnud hea koht võrdluseks, kuidas krüptoraha ost ja müük toimub nagu börsil. See kuidas erinevad regulatsioonid, mis vastu võetakse, mõjutavad krüptorahade hinda. Kasulik info oleks ka veel see, kuidas krüptorahade hindadega manipuleeritakse. Tekitatakse kunstlik nõudlus ja/või ülepakkumine.

Põhjalikumalt oleks võinud ka kirjutada erinevatest regulatsioonidest. Hetkel jäi see peatükk väga õhukeseks ja vahest oleks see võinud olla hoopis kõige mahukam. Sest just erinevad krüptoraha puudutavad regulatsioonid on need, mis mõjutavad seda, milline saab krüptoraha roll tulevikus olema.

Lunavara

Vanakooli viiruste kõrvale on tekkinud uue ajastu pahavara. Selleks on tõusvas trendis leviv lunavara, mille eesmärgiks selgeks eesmärgiks on oma loojale raha teenida. Nagu kratt, kes ajab oma isandale raha kokku. 

Kui traditsioonilise pahavara eesmärk on pigem vaikselt taustal tegutseda ja kasutaja andmeid noolida, siis lunavara masinas toimetamisest saab üsna selgelt aru. Arvuti muutub kasutamatuks, kogu kõvakettale talletatud info krüpteeritakse. Pantvangi võetud andmete vabastamiseks tuleb maksta lunaraha. Mida eranditult nõutakse mõnes krüptovaluutas. Seda tänu krüptoraha poolt pakutavale anonüümsusele.

Lunavara jõuab tavaliselt arvutisse nii nagu muu pahavaragi. Kas programmides olevate turvaaukude või nakatanud veebilehtede kaudu, suvaliste väliste andmekandjate (näiteks mälupulk) vahendusel, kiirsuhtlus rakenduste või meili teel.

Õnneks on võimalik arvutit üsna vähese vaevaga kaitsta lunavara arvutisse sattumise eest. Nii nagu teistegi pahalaste eest, tasub:

• regulaarselt andmeid varundada. Mõistlik on hoida kõik tähtsamad dokumendid mõne pilvekese peal.
• vältida kahtlase sisuga programmide allalaadimist. Näiteks oleks väga mõistlik piraatulusega mitte tegeleda.
• regulaarselt tarkvara uuendada. Sedasi saavad programmides pesitsevad turvaaugud kiiresti lapitud. Eriti tähelepanelik tasub olla MS Windowsi kasutajatel, kuigi tänapäeval ei ole ka teiste operatsioonide kasutajad pahalaste eest nii kaitstud, kui aastad tagasi.
• faililaiendite kuvamine sisse lülitada. Siin muidugi on väga oluline roll ka sellel, et kasutaja peaks ka põhilisi faililaiendeid teadma. Vastasel juhul pole sellest abi.
• vältida tänavalt leitud USB-seadmete ühendamist oma arvutiga. Tasub ka ettevaatlik olla kolmandate isikute poolt müüdavate seadmete ostmisel.

Eelnevad punktid võiks muidugi kokku võtta lihtsalt ühe lausega. Toimeta teadlikult ja ole alati pigem skeptiline kõige suhtes, mida virtuaalruumis kohtad.

Punktkirjamonitor

Aasta algul sattusin vaatama ETV saadet "Pealtnägjia", kus oli teemaks pimedate ja kurtide küberkiusamine. Lugu ise oli päris inetu, kuid mul jooksis peast läbi mõte, et kuidas pimedad üldse arvuteid ja nutiseadmeid kasutada saavad. Tekstisisestamise pool on veel arusaadav, ka nägijad oskavad ilma klaverile vaatamata trükkida. Viimasel juhul on abiks muidugi monitor, millelt võimalik sisestatud info õigsust kohe kontrollida. Üheks variandiks on pimedal arvutikasutajal sisestatud info kontrollimiseks tekst-kõne sünteesi. Kuid see lahendus ei aita neid, kel ka kuulmisega probleeme.

Kõnesünteesile alternatiivseks lahenduseks on kasutada punktkirjamonitori. Need seadmed võimaldavad lugeda kuvatavat teksti punktkirjana. Tavaliselt on punktkirjamonitorid varustatud ka punktkirjaklaviatuuriga, mis on spetsiaalselt punktkirjasisestamiseks loodud. Selliste seadmete põhiliseks miinuseks võib lugeda vägagi kõrget hinda. Korralikemate seadmete hinnad algavad 2500 dollarist. Selle raha eest saab küll kvaliteetse toote, kuid üldiselt on neil ainult punktkirja kuvamiseks üks rida. Seega on tekstilugemine küllaltki tülikas. Lisaks puudub ka hetke tehnoloogial võimalus erinevate pildiliste andmete kuvamine - pildid, graafikud, tabelid.

Nende probleemide (kõrge seadme hind ja kuvatav kiri ainult ühel real) lahendamiseks on väljapakutud erinevaid tehnoloogijaid. Üks neist on Michigani Ülikooli poolt arendatav lahendus koodnimega "The Holy Braille".

The Holy Braille kasutab punktkirja loomiseks hüdraulikat. See muudab loodava seadme tunduvalt odavamaks. Kuigi soovitav tulemus, milleks on kaasaskantava seadme turuletoomine, on hetkel ajaliselt veel teadmata kauguses, on lähiaastatel valmimas esimene reaalselt kasutatav testseade (viide artiklile). Testseadme prognoositavad mõõtmed on küll arendajate jutu järgi küllaltki suured - ilmselt CRT monitori mõõtu. Kuid seegi lahendus on tubli samm edasi, kui ka tootehind lõpuks mõistuse piiresse jääb.

Teiseks huvitavamaks lahenduseks on vahapõhise punktkirja ekraani loomine. Selle tööpõhimõtteks on punktkirja loomiseks kasutada vahaga kaetud termotakisteid, mis impulsi saamisel kuumutavad vaha mille tulemusena moodustub vahaekraanile punktkiri. Selline lähenemine võimaldab luua küllaltki kompaktse toote (viide artiklile).

Igaljuhul on tore näha, et selliste teemadega tegeletakse ja üritatakse erivajadustega inimeste elu veidigi lihtsamaks teha. Loodetavasti jõuab peagi ka reaalsesse kasutusse mõni mõistliku hinna ja kvaliteediga toode.

Ergonoomika

Internetis tegusid tehes ei väsi imestamast, kuidas teinekord väga lihtsaid asju ei suudeta kuidagi käepäraselt ära lahendada. Eriti halva mulje on jätnud kohalikud laste mänguasju müüvad kauplused - kuigi, pean tunnistama, et viimase poole aastaga on ka seal asi paremaks läinud.

Suuremalt jaolt on kadunud sellised internetipoed, mida külastades tekib tunne, nagu oleks ca 10 aastat ajas tagasi läinud. Vahel isegi tekib kahtlus, et äkki ongi tegu mingi kummalistel asjaoludel virtuaalruumi loksuma jäänud vrakiga. Aga tootevalikut vaadates tuleb tõdeda, et nii see siiski pole. Vähemalt näib, et sait siiski täidab kuidagi oma eesmärki.

Eriti huvitav on see, kuidas vahel satud lehele, mis kuulub reaalselt eksisteeriva kaupluse e-poe lehele ja jääb mulje, nagu see ettevõte ei teaks kaubandusest midagi. Olgugi, et päris poes on meeldiv ja professionaalne teenindus, ei paista see veebist kohe kuidagi välja.

Kõige ebameeldivam veebipoe kogemuseks oli see, kui soovitud kaup oli juba valitud ja siis et kauba eest tasuda tuli veebipoes registreeruda. Ega ei hakanud vastu puiklema. Oli ebameeldiv küll, aga tegin ära. Järgmiseks logisin värske kasutajaga poe kontole sisse ja suureks üllatuseks avastasin, et varem valitud kaupa ostukorvis enam pole. Peale seda oli ikka eriti mõru maik suus. Tekkis küsimus, et kes sellise veebilehe tellida võis ja kellelt? Võimalik, et parem oleks pead mitte vaevata selliste teemadega.

Muidugi üldisemalt rääkides on tegelikult veebipoodide tase Eestis viimasel ajal isegi päris heaks läinud. Vahel ei saa arugi, kui läbimõeldud asjad on. Kõik on loogiliselt paigutatud ja lihtsalt toimib.

Hah, selle viimasega - loogilise paigutusega - tuleb meelde esimene kogemus värskelt paigaldatud operatsioonisüsteemi Windows 8ga. Vat see oli ikka omamoodi elamus. Ükshetk, kui uutest viguritest isu täis sai, soovisin arvuti sulgeda. Oma 5-10 minutit otsisin kohta, kus toite valikud asuvad. Kui õigesti mäletan, siis lõpuks sai Google appi võetud.

Huvitav tegelikult ongi, et positiivsed kogemused väga meelde ei jäägi. Aga eks ta loogiline ole. Kui ikka asjad töötavad täpselt, nagu eeldada võib, siis aju toimetab justnagu autopiloodil. Kõik sujub ja võib vooluga lihtsalt kaasa minna.

Vahest, kui midagi sealt pluss poole pealt välja tuua, siis läheks sellelt e-poe teemalt hoopis arvutimängude juurde. Olen väikestviisi daltoonik - väikesed raskused roheliste ja punaste toonide eristamisel. Õnneks pole minu maailm päris must-valge ja üldiselt suudan ikkagi põhitoonidel vahet teha, isegi rohelisel ja punasel, aga nende vahepealsete värvidega on keeruline. Igatahes on mul väga suur rõõm näha, kui mõni arvutimäng, mis mulle meeldib pakub võimalust värvipimedarežiimi kasutamiseks. Eriti tihti jääb see valik silma väiksemate indie mängude puhul.

Selline projekti läbimõeldus ja selge arusaamine, et iga kasvõi väga väikene lisa, mis vahest suurema massi külmaks jätab, võib juurde tekitada omajagu kliente ja kindlasti ka austust, nende poolt, kellele see väga oluliseks osutub.

Värvipimedarežiimi sooviks mina muidugi palju sagedamini näha. Ka nö tavaprogrammides, mitte ainult mängudes.

Tarkvaratehnika???

Kas Sina tead, mis on tarkvaratehnika? Olen küll juba mõnda aega IT alal toimetanud, aga kui ma seda sõna esimest korda kuulsin/lugesin, ei osanud ma seda kohe kuidagi seostada sellega, mis see olema peaks. Esimese hooga mõtlesin, et see on sarnane hübriid nagu mehhatroonika - mehaanika ja  elektroonika. Ehk siis tekkis sarnane paralleel tarkvara ja riistvara. Aga nagu selgus, nii see asi ei ole.

Mis siis on tarkvaratehnika? Kõige lihtsamini oleks seda paari sõnaga kokku võtta vast nii, tarkvaratehnika on tarkvara arendusmeetod. Või teine variant on otsetõlge, tarkvara inseneeria (software engineering) mis on samuti veidi mõistetavam. Veidi veel asja seletuseks. Tarkvaratehnika ei tegele koodi/tarkvara loomisega, vaid paneb paika, kuidas tarkvara luua. Milliseid protsesse, protseduure kasutada.
Vanimaks ja tänini suuremates ettevõtetes kasutavaks takrvaratehnika meetodiks on kosemudel. Kosemudeli puhul läbitakse kõik tarkvara arenduse juurde käivad sammud - nõuded, analüüs, disain, programmeerimine, testimine, rakendamine - üksteise järel. Arenduses on kindlad etapid. Näiteks koodi kirjutamine ei alga enne, kui disain on lõplikult paigas ja omakorda disaini ei tehta enne, kui on analüüs tehtud jne. Kõik arenduse sammud on rangelt paigas.
Teiseks levinumaks meetodiks on agiilne ehk väle, paindlik arendamine. Agiilse arendusmudeli puhul ei võib näiteks testimine alata juba analüüsi tegemisel. See tähendab seda, et testija on juba analüüsi tegemisel protsessi kaasatud ning nõustab analüütikut. Samamoodi disainer ja programmeerija. Lisaks on agiilse arenduse puhul väga olulisel kohal kliendiga suhtlus.

Kosemudel ja selle tuletised ja edasiarendused on siiani päris paljudes vanemates ja suuremates ettevõtetes kasutusel, kuid väiksemad ja värskemad nagu on näiteks startupid kasutavad peamiselt mõnd agiilset arendusmudelit. Tihti võetakse mingi algul kõige enam sobiv mudel ja siis ajajooksul kohandatakse seda vastavalt oma äranägemisele. Üheks põnevamaks selliseks näiteks on Spotify arendus.
Spotify arendus sai alguse 2008. aastal. Kuna alguses oli küllaltki väike meeskond, mis tarkvara arendusega tegeles võeti kasutusele scrum arendusmudel. Kuid ettevõtte ning töötajate arvu kasvades hakkasid scrum'i reeglid ja tseremooniad arendus protsesse piirama. Sellele järeldusele jõudes arendati scrumi eeskujul endale sobiv mudel, mis andis igale meeskonnale suurema vabaduse ise valida, kuidas töö tehtud saab. Kuid et selline mudel, kus kõik meeskonnad võivad vabalt valida, kuidas nad mingit probleemi lahendavad, peab ikkagi suur pilt olemas olema. Juhid peavad suuna paika panema. Vastasel juhul hakkab iga tiim ise suunas liikuma ja sellest head nahka ei saa.
Spotify engineering culture

Lisaks võib võtta Spotify ka üheks väga õnnestunud ärimudeli valikuga tooteks. Tegu on freemium (Free && Premium) ärimudeliga, mis omakorda on veel tarkvara kui teenus ärimudel. Ehk siis tarkvara pakutakse nii tasuta kui ka tasulise kuupõhise tasuga teenusena. Arvestades, et Spotify saab edukalt selliste hiidude, nagu on Google ja Apple, vastu, on nad oma ärimudeli hästi valinud.